Monday, 23 May 2011
Take me to the place I love, take me all the way!
Nii,
Vahepeal on ühtteist toimunud nagu ikka ning olen kindel, et kõike siia üles kirjutada ei jaksa.. isegi kui mäletaksin. Peamine on see, et oleme vahepeal ära käinud kahes kõige kuulsama ülikoolilinnas Inglismaal. Nimelt siis Oxford ja Cambridge.
Oxfordi saabusime pisut enne lõunat ning juba esimesel päeval kositas meie host meid täiusliku Inglise hommikusöögiga. Ilmselt sel hetkel aimasime juba mõlemad, nii mina kui Anni, et siit on miskit head tulemas. Läksime siis rõõmsalt tööle- ajakirju müüma.
Kes ei ole veel arusaanud, mis töö on Street Fundraising siis lühike selgitus: Peame inimesi tänaval peatama, neile selgitama mida me teeme ja üritama neid veenda, et kui nad ostavad selle imepärast ajakirja kahe naelaga, siis nad toetavad Aafrikat. Mis on enam-vähem tõsi ilmselt. Võite ette kujutada, mida teie arvaksite kui mingi suvaline inimene teile tänaval läheneks ja üritaks teid veenda, et ajakiri (mis on üsna ebaprofessionaalne ja näeb välja natuke nagu vanapaber) on väärt 2,50 eurot ja te kohe kindlasti peaksite selle endale soetama, et toetada Aafrikat. Suur vahe on see, et siin on miljon erinevat heategevuslikku organisatsiooni, kes sõna otseses mõttes küsivad inimestelt raha.. ilma isegi ajakirja vastu andmata.. nii et jah. Ma ei jõuaks iial kokku lugeda mitu korda päevas me kuuleme lauseid nagu "No thank you" "Not today darling" "I'm sorry, I'm in a rush".. ja nii edasi.
Kokkuvõtteks- me kõik oleme sellest tööst väsinud ja tüdinud ja me ei taha seda teha ja me tahaksime juba Aafrikas, Malawis olla.
Positiivne on see, et saame seda tööd teha erinevates linnades, määrame ise oma töötunnid ja me kohtume ilmselt maailma kõige heasüdamlike inimestega..
Niisiis, tagasi meie Oxfordi nädala juurde. Kõige olulisem selle nädala juures on ilmselt meie kallis Robert, kes meid lahkelt võõrustas oma ühetoalises bangolos jõe ääres. Nagu väike maakohake, keset lärmakat ja kiirustavat Inglismaad. Eriliselt mõnus ja lõõgastav pärast päevi Londonis. Kui Robert kuulis meie töödest ja tegemistest, siis otsustas ta meid toetada toiduga. Ja oiiiii kuidas see mees oskab süüa teha. Me siiralt kaalusime sinna elama jäämist. Esimesel päeval õhtustasime Itaalia restoranis nimega Strada, kus Robert töötab. Sõime pitsat mille eest me ise ilmselt kunagi maksta a) ei jõuaks b) ei raatsiks. Ilus algus ilusale ja edukale nädalale. Ajakirjade müümine edenes hästi. Kõõlusime muuseumi ees, laulsime oma lemmiklaule (c'mon baby light my fire, yeees) ja vahepeal rääkisime inimestega juttu ning nagu muuseas aeg-ajalt keegi soetas selle totaka ajakirja eest viis naela.. või kümme naela.. või 20 naela.. ja nii need päevad läksid. Robert oli üsna tegus ja tänu sellele veetsime palju aega lihtsalt puhates ja kiiret interneti nautides. Ühel õhtul viis Robert meid .. eee.. ühele vestlusele.. Ma isegi kui tea kuidas seda eesti keeles öelda. Igatahes! See oli Oxfordist natuke väljas, üli ilusas lossis, mis oli koduks mingisuguse idamaise religiooniga seotud ülikoolile. Kui kohale jõudsime, astusime sisse üleni valgesse ruumi, suurte akendega ning ilmselt ühe ilusaima päikeseloojanguga.. samal ajal taustaks mängimas lõõgastav ambient muusika. Seda ei saaks ilmselt iial sõnadesse panna, kui hea sel hetkel olla oli.
Viimasel päeval tegime veel väikesed turistitiirud Oxfordis ja nautisime vabadust. Kõik head asjad lõppevad kord ja nii ka see nädal. Kuid Oxfordi soovitaks küll kõigile. Ilus, ilus, ilus.. palju rohelust, ilusaid ehitisi.. muuseume.. kõike!
Nüüd eile jõudsime tagasi Cambridge'ist. See oli teistsugune kogemus. Mitte halvas mõttes, kuid ütleme nii, et Cambridge jäi Oxfordile ikka alla.. korralikult.
Esimesed kolm päeva võõrustas meid väga tore paar. Heston ja Lydia. Heston oli pärit Lõuna-Aafrikast ja Lydia oli isegi Malawis viibinud, nii et huvitav oli kuulda (nagu ikka) kuidas ja millised on nende kogemused. Meil oli oma tuba ja vabadus tulla-minna millal soovime. Vastupidiselt Oxfordile ajakirjade müümine nii lihtne ei olnud. Lõpuks saime siiski oma eesmärgiks seatud summa tehtud.
Meie teine võõrustaja oli Marga, Hispaaniast. Kohtusime temaga CS miitingult, kus kohtusime veel paarikümne inimesega. Margat me väga palju ei näinud, kuna ta oli tegud naine ja pealegi käis Londonis protestimas.. Loodame revolutsiooni..
Esimesel õhtul Cambridge'is leidsime kohe uue sõbra endale, kelle nime kahjuks ei mäleta.. aga lugu oli kurb. Eluheidik, kes kuidagi oma perekonnas kohta ei leia, kellel on palju raha, aga mingil põhjusel inimesed ei anna talle ta raha tagasi.. kunagi oli ta baleriin ja tegi paar filmi.. USA's muidugi.. Jah. Ilmselt sellises olukorras on vaja endale ise mingi uhkem ja huvitavam lugu välja mõelda, et oma seikorda põhjendada.
Kohtusime veel tänavamuusikutega, kellel heast südamest abi pakkusime, kuid kuna see nende eluviisi ja muusikaga ei sobi, siis nad seda vastu ei võtnud. Mis oli tegelikult väga lahe.. Järgminse päev kui üht neist nägime, siis kuulsime, et ta sõber oli just arreteeritud patareide varastamise pärast.. Paar päeva enne seda varastati sel sõbral kitarr ära. Karm elu.
Jah tore oli, raske oli, aga ära tegime.
Loodetavasti vägemalt meie viimane kuu Inglismaal. Soovige edu!
Karmen
Vahepeal on ühtteist toimunud nagu ikka ning olen kindel, et kõike siia üles kirjutada ei jaksa.. isegi kui mäletaksin. Peamine on see, et oleme vahepeal ära käinud kahes kõige kuulsama ülikoolilinnas Inglismaal. Nimelt siis Oxford ja Cambridge.
Oxfordi saabusime pisut enne lõunat ning juba esimesel päeval kositas meie host meid täiusliku Inglise hommikusöögiga. Ilmselt sel hetkel aimasime juba mõlemad, nii mina kui Anni, et siit on miskit head tulemas. Läksime siis rõõmsalt tööle- ajakirju müüma.
Kes ei ole veel arusaanud, mis töö on Street Fundraising siis lühike selgitus: Peame inimesi tänaval peatama, neile selgitama mida me teeme ja üritama neid veenda, et kui nad ostavad selle imepärast ajakirja kahe naelaga, siis nad toetavad Aafrikat. Mis on enam-vähem tõsi ilmselt. Võite ette kujutada, mida teie arvaksite kui mingi suvaline inimene teile tänaval läheneks ja üritaks teid veenda, et ajakiri (mis on üsna ebaprofessionaalne ja näeb välja natuke nagu vanapaber) on väärt 2,50 eurot ja te kohe kindlasti peaksite selle endale soetama, et toetada Aafrikat. Suur vahe on see, et siin on miljon erinevat heategevuslikku organisatsiooni, kes sõna otseses mõttes küsivad inimestelt raha.. ilma isegi ajakirja vastu andmata.. nii et jah. Ma ei jõuaks iial kokku lugeda mitu korda päevas me kuuleme lauseid nagu "No thank you" "Not today darling" "I'm sorry, I'm in a rush".. ja nii edasi.
Kokkuvõtteks- me kõik oleme sellest tööst väsinud ja tüdinud ja me ei taha seda teha ja me tahaksime juba Aafrikas, Malawis olla.
Positiivne on see, et saame seda tööd teha erinevates linnades, määrame ise oma töötunnid ja me kohtume ilmselt maailma kõige heasüdamlike inimestega..
Niisiis, tagasi meie Oxfordi nädala juurde. Kõige olulisem selle nädala juures on ilmselt meie kallis Robert, kes meid lahkelt võõrustas oma ühetoalises bangolos jõe ääres. Nagu väike maakohake, keset lärmakat ja kiirustavat Inglismaad. Eriliselt mõnus ja lõõgastav pärast päevi Londonis. Kui Robert kuulis meie töödest ja tegemistest, siis otsustas ta meid toetada toiduga. Ja oiiiii kuidas see mees oskab süüa teha. Me siiralt kaalusime sinna elama jäämist. Esimesel päeval õhtustasime Itaalia restoranis nimega Strada, kus Robert töötab. Sõime pitsat mille eest me ise ilmselt kunagi maksta a) ei jõuaks b) ei raatsiks. Ilus algus ilusale ja edukale nädalale. Ajakirjade müümine edenes hästi. Kõõlusime muuseumi ees, laulsime oma lemmiklaule (c'mon baby light my fire, yeees) ja vahepeal rääkisime inimestega juttu ning nagu muuseas aeg-ajalt keegi soetas selle totaka ajakirja eest viis naela.. või kümme naela.. või 20 naela.. ja nii need päevad läksid. Robert oli üsna tegus ja tänu sellele veetsime palju aega lihtsalt puhates ja kiiret interneti nautides. Ühel õhtul viis Robert meid .. eee.. ühele vestlusele.. Ma isegi kui tea kuidas seda eesti keeles öelda. Igatahes! See oli Oxfordist natuke väljas, üli ilusas lossis, mis oli koduks mingisuguse idamaise religiooniga seotud ülikoolile. Kui kohale jõudsime, astusime sisse üleni valgesse ruumi, suurte akendega ning ilmselt ühe ilusaima päikeseloojanguga.. samal ajal taustaks mängimas lõõgastav ambient muusika. Seda ei saaks ilmselt iial sõnadesse panna, kui hea sel hetkel olla oli.
Viimasel päeval tegime veel väikesed turistitiirud Oxfordis ja nautisime vabadust. Kõik head asjad lõppevad kord ja nii ka see nädal. Kuid Oxfordi soovitaks küll kõigile. Ilus, ilus, ilus.. palju rohelust, ilusaid ehitisi.. muuseume.. kõike!
Nüüd eile jõudsime tagasi Cambridge'ist. See oli teistsugune kogemus. Mitte halvas mõttes, kuid ütleme nii, et Cambridge jäi Oxfordile ikka alla.. korralikult.
Esimesed kolm päeva võõrustas meid väga tore paar. Heston ja Lydia. Heston oli pärit Lõuna-Aafrikast ja Lydia oli isegi Malawis viibinud, nii et huvitav oli kuulda (nagu ikka) kuidas ja millised on nende kogemused. Meil oli oma tuba ja vabadus tulla-minna millal soovime. Vastupidiselt Oxfordile ajakirjade müümine nii lihtne ei olnud. Lõpuks saime siiski oma eesmärgiks seatud summa tehtud.
Meie teine võõrustaja oli Marga, Hispaaniast. Kohtusime temaga CS miitingult, kus kohtusime veel paarikümne inimesega. Margat me väga palju ei näinud, kuna ta oli tegud naine ja pealegi käis Londonis protestimas.. Loodame revolutsiooni..
Esimesel õhtul Cambridge'is leidsime kohe uue sõbra endale, kelle nime kahjuks ei mäleta.. aga lugu oli kurb. Eluheidik, kes kuidagi oma perekonnas kohta ei leia, kellel on palju raha, aga mingil põhjusel inimesed ei anna talle ta raha tagasi.. kunagi oli ta baleriin ja tegi paar filmi.. USA's muidugi.. Jah. Ilmselt sellises olukorras on vaja endale ise mingi uhkem ja huvitavam lugu välja mõelda, et oma seikorda põhjendada.
Kohtusime veel tänavamuusikutega, kellel heast südamest abi pakkusime, kuid kuna see nende eluviisi ja muusikaga ei sobi, siis nad seda vastu ei võtnud. Mis oli tegelikult väga lahe.. Järgminse päev kui üht neist nägime, siis kuulsime, et ta sõber oli just arreteeritud patareide varastamise pärast.. Paar päeva enne seda varastati sel sõbral kitarr ära. Karm elu.
Jah tore oli, raske oli, aga ära tegime.
Loodetavasti vägemalt meie viimane kuu Inglismaal. Soovige edu!
Karmen
Tuesday, 3 May 2011
There is no place like London.
No nii, l6puks ometi on l2bi meie nii 6elda ametlik osa 6pingutest, me m6lemad oleme need enam v2hem l6petanud. Ja algas meie "viimane" fundrasimis n2dal , mis kui aus olla ei ole kohe kindalsti meie viimane kahjuks . Ja juba see " viimane" on meil siin veidike pikem .Eelmisel neljap2eval saabusime r22msal meeleolul Londonisse. Kus meie v66rustajaiks olid meie kallid endised koolikaaslased Tonino ja Marco,kes n88d retutavad Londonis, ja elavad peent suurlinna elu. esimesel p2eval vaatasime lihtsalt ringi Londonis. K8lastasime Camden town`i , mis on super koht.Sa v6id leida sealt k6ike mida hing ihaldada oskab ( v6i v2hemalt enamus asju.).Siis l2kisme kesklinna ,kus avastime , et k6ik oli valmis juba reedeseks Kuninglikuks pulmaks.Buckingham palee teele viivas allees , lehvisid juba britide lipud .Terve tee 22rne oli t2is inimesi, kes olid seal veetnud paarp2eva telkidega . P6him6teliselt hoidsid nad endale vip kohti pulma jaoks .Esmapilgul tundus see tohutult veider,hiljem isegi natuke armas , et nii suur armastus oma kuningliku pere vastu , et tulla pulma juba paarp2eva varem kohale telkidega ,mida l2hemle me j6udsime paleele seda rahavstatumaks seal l2ks.
Reedel tegime Karmeniga plaani , et l2heme kesklinna fundrasime ,kus toimub ka pulm ,aga me ei arvetanud faktiga , et enamus inimesi on sellest suhtelislet huvitatud, me ei tahtnud , neid hakkata t88tama, ning otsustaime , et peame meiegi pulmas osalema.Terve London oli t2is inimesi,kes tahtsid n2ha pulma .Meie seatime end sisse National Gallery ees.Meid 8mbritsesid inimesed , kes ilmselgelt olid suhteliselt 6nnelikud ,et prints l6puks naisele sai .Lemmik lause mida kuulsin oli " I love Queeny".Aga jah , ei pulm oli v2ga mahe. N2gime suurelt ekraanilt 2ra terve kuningliku pere,elton johni, victoria beckhami ja tema kulla kalli mehegi .Peale seda otsustasime , et peakisme hakkama t66le , no nii me tegimegi .Paar tundi m88sime , ja siis l2kime natuke ringi vaatama .Ja avastsime , et t2navail k2is mahe pidu.Inimesid nautisid koike ikka t2iel rinnal .Tundsime , et peaks isegi natuke minema kaasa sellega , viisime oma postri koju.Ja votime Tonino ja Marco endaga .Kui linna l6puks j6udsime , oli pidu natuke vaibunud.Tutvusime seal 8he taksoraturiga(voi kuidas iganes neid kutsuda).Kes viis meid tasuta tripile m66da Londoni kesklinna.V2ga kaunis oli .
Laup2ev kujunes meie jaoks , t66,t66 ja reggae party.reggea party toimus 8hes v2ikeses pubis.Kahjuks j6udsime sinna suht hilja aga sellegi poolest saime nautida .Ja kusjuures nii hea oli.aaajaaa.. tegime big beni juures ka pilti :)
J2rgime p2eva v6tisme endale puhkuse.Tripisime , ringi ...p6hilislet Camden Townis,tegime v2ikese ostlemise.Ma l6puks sain uue compuutri.Peale pikka jalutamist seal,leidime,8he live kontserti ,mis oli tasuta,jaa r66msalt kepslesime sinna,taas j6udsime suht hilja ,kuulasime paar laulu ja l2bi ta oligi.(Red Bull Bedroom Jam).Peale seda lasime lebolasse, kuna j2rgime p2ev hommikul neljast pidime end p8sti ajama , et seada samm Oxfordi poole .
Nii ta l2ksgi,hommikul vara viie ajal hakkasime liikuma Tonino poolt...meil ei olnud just v2ga palju andmeid selle kohta kus peaks minema meie buss.(Andmed>Megabuss,7.05 am,victoria,buckinghami bl rd.leidisme koha , mis enam v2hem sobis kirjeltusetele aga seal ei olnud 8htugi ...m2rki megabusist, et sealt 8ltse midagi sellist liiguks , nooo siis meil oli v2ike paanika nii tund aega, k6igepealt l2ks karmen k8sima infot ja teisel korral sai veits s6imu, siis otsutasin mina k8sida 8helt bussijuhilt kes seal oli, ja sammuti olin natuke s6imu ohver, peale selle ei saanud ma s6nagi aru mis ta seletas ,aga l6puks maandasime end sinna.Ja oh imet j6udisme l6puks Oxfordi...
Subscribe to:
Comments (Atom)