This is to you, if you're out there

Nagu pildilt näha, siis oleme endiselt rõõmsad! Keskel on meie kallis sõber Victor Partyanimal.

Mis on toimunud vahepeal?
Kolisime uude majja. Nüüd on meil suurem tuba. Kurb on see, et Namiibia maja asub dining hallist nii kaugel, et õhtud venivad väga pikaks. Ei viitsi ju kõndida nii kaugele.

Eelmine nädal oli meeldejääv. Kõik läks kuidagi paremini kui tavaliselt.. isegi töö. Hea oli olla. Travis oli viimast nädalat siin ja olime peaaegu kõik õhtud kolmekesi koos, tegime midagi, rääkisime niisama maailmaasju või mängisime põrandal lamades lolli. Ja just siis kui meil kõige toredam oli, läks Travis ära. Rohkem kui aasta CICD'd olnud, lõpuks ometi Malawi.

Peaksin endale vist mingi karbi soetama, kuhu panna kõik asjad mida inimesed mulle annavad. Kunagi hea mälestus.. muidu võib veel juhtuda, et kaotan ära. Kummaline on vaadata näiteks Giuseppe antud märki ja mõelda, et ilmselt ei näe ma teda enam kunagi. Aga kes teab.

Anni oli taaskord Durhamis. Seekord tal nii tore ei olnud. Eks ma püüan teda sundida siia midagi kirjutama ka, kuid nagu ma kunagi varem ka mainisin, mul on palju lihtsalt kirjutada kuna ma teen päevad läbi arvutiga tööd.

Pühapäeval oli meil Global Work Party ehk Open Weekend. Planeerisime ja nägime vaeva kõvasti, kuid tulemused olid kesised. Teised ütlesid, et nii on see alati. Eks ma näen ka, kus me vead sisse tegime. Positiivne on see, et lillesibulad said istutatud, puud said istutatud, 350.org jaoks sai pilt tehtud (mida võite kodulehelt leida ka kui vaeva näete)

Veel uut. Meil on palju uut rahvast. New bodies. Pühapäeval tuli vist.. ee 5-6 ungarlast. Üks neist mõtles ümber ja läks koju tagasi. Bulgaarlasi on ka tulndud.. ee 3? Ja täna õhtul peaks veel 4 tulema- kui nad juba siin pole, kes teab. Täna päeval saabusid kaks tšehhi- paar. Nad tunduvad sellised.. huvitavad. Tunnelid ja omapärased ehted ja rastad ja hääletasid ma ei mäleta kust siia.

Veel tuleb järjest tagasi Camp Future. Ehk siis otse Aafrikast. Alguses ma ei tahtnud sorkima minna, et palunpalunpalun ma tahan kõike teada, pilte näha, kõike kõike kõike, aga nüüd ma siiski otsustasin uurida. Mis ma teha saan, uudishimu sai võitu. Nad ei suuda muidugi kõike edasi anda mida nad kogesid, aga igakord kui ma kellegagi neist räägin siis ma saan hoopis uusi asju teada ja tahaks ainult veel ja veel ja veel ja veel

Olgu, aga tänaseks aitab küll.

Hugs'n'kisses

It always seems impossible until its done.- Nelson Mandela

Kummaline, kuidas siin olles, selles keskkonnas, maailm muudab oma mõõtmeid. Ühel hetkel tundub kõik nii väike ja lihtne ning teisel hetkel tundub, et globaalseid probleeme on nüüdseks nii palju, et isegi kui kõik inimesed korraga,ühes koos tegutseksid, ei suudaks me neid enam lahendada. Olles päevast päeva ümbritsetud sellise temaatikaga on võimatu sellest mitte mõelda ja mõjutatud olla.

See on kummaline, et enamikul inimestest pole aimugi, mis on 10.10.10 Global Work Party või Millenium Development Goals või mis on African Union ja nii edasi ja nii edasi. Vahepeal näib, et olen muutunud väikeseks aktivistiks, kel enam muud meeles ei mõlgu kui kekkond, make poverty history, Aafrika, India.. Ja nagu makiga kerib peas: mida ma veel teha saaksin
Keeruline on hoolida asjadest mida on nii raske muuta.

Olgu, mul on viimasel ajal jube tahtmine midagi kirjutada... ja nüüd ma kogemata kirjutan siia.

Igatahes, 10.10.10 toimub üle maailma erinevates paikades igasuguseid üritusi, kokku on see üks suur Global Work Party. See on mõeldud ülemaailmse poliitilise aktsioonina kliima soojenemise vastu. Kahjuks sõltub peaaegu kõik siin ilmas rohkem või vähem poliitikast ning ainus võimalus globaalsele soojenemisele pidur panna, on see, kui poliitikud lõpuks tööle hakkavad! Ja meie CICD's muidugi korraldame ka väikese ürituse. Loodame, et tuleb inimesi ja läheb korda.

Olgu, aitab nüüd keskkonnast.
Mis vahepeal toimunud on?
Lõpuks, lõpuks.. hilinemisega.. hakkab üks tiim otsapidi Aafrikasse projektidele liikuma. Malawi tiim on juba läinud, ainult üks neist on siin. Lisaks Malawi tiimile läks Malawisse veel Ester, kes on seal juba varem olnud. Kui ta Malawist tagasi tuli, oli ta juba pähe võtnud, et peab tagasi minema.. ja nüüd läkski. Ja Rogerio läks Taani, raha teenima ja läheb siis ka Malawisse.. Hüvastijätt oli ikka kummaline. Nii veider, et neid enam siin ei ole.. algusest peale on Rogerio dining hallis istunud ja nüüd tühjus. Ja Joe andis mulle veel enne ära minekut midagi mälestuseks.. nagu me ei näekski enam.
Mosambiigi tiim läheb teisipäeval, kui ma ei eksi, ja siis on ilmselt rohkem pisaraid. Üks parim seltskond siin meie arvates.
Goodbye Party oli.. esmaspäeval.. vist. Oli tore. Laulsime esimest korda koos- oli natuke disaster.
Ahjaa, open weekend oli ka! Käisime Hull'is sõpradel külas. Oli.. unustamatu oleks ehk hea sõna. Pikemat peatumist see ei vaja :)

Muidu oleme mõlemad natuke tõbised, aga elus.

Kallid musid kõikidele, kes silma peal hoiavad me tegemistel ;)