This is to you, if you're out there

Nagu pildilt näha, siis oleme endiselt rõõmsad! Keskel on meie kallis sõber Victor Partyanimal.

Mis on toimunud vahepeal?
Kolisime uude majja. Nüüd on meil suurem tuba. Kurb on see, et Namiibia maja asub dining hallist nii kaugel, et õhtud venivad väga pikaks. Ei viitsi ju kõndida nii kaugele.

Eelmine nädal oli meeldejääv. Kõik läks kuidagi paremini kui tavaliselt.. isegi töö. Hea oli olla. Travis oli viimast nädalat siin ja olime peaaegu kõik õhtud kolmekesi koos, tegime midagi, rääkisime niisama maailmaasju või mängisime põrandal lamades lolli. Ja just siis kui meil kõige toredam oli, läks Travis ära. Rohkem kui aasta CICD'd olnud, lõpuks ometi Malawi.

Peaksin endale vist mingi karbi soetama, kuhu panna kõik asjad mida inimesed mulle annavad. Kunagi hea mälestus.. muidu võib veel juhtuda, et kaotan ära. Kummaline on vaadata näiteks Giuseppe antud märki ja mõelda, et ilmselt ei näe ma teda enam kunagi. Aga kes teab.

Anni oli taaskord Durhamis. Seekord tal nii tore ei olnud. Eks ma püüan teda sundida siia midagi kirjutama ka, kuid nagu ma kunagi varem ka mainisin, mul on palju lihtsalt kirjutada kuna ma teen päevad läbi arvutiga tööd.

Pühapäeval oli meil Global Work Party ehk Open Weekend. Planeerisime ja nägime vaeva kõvasti, kuid tulemused olid kesised. Teised ütlesid, et nii on see alati. Eks ma näen ka, kus me vead sisse tegime. Positiivne on see, et lillesibulad said istutatud, puud said istutatud, 350.org jaoks sai pilt tehtud (mida võite kodulehelt leida ka kui vaeva näete)

Veel uut. Meil on palju uut rahvast. New bodies. Pühapäeval tuli vist.. ee 5-6 ungarlast. Üks neist mõtles ümber ja läks koju tagasi. Bulgaarlasi on ka tulndud.. ee 3? Ja täna õhtul peaks veel 4 tulema- kui nad juba siin pole, kes teab. Täna päeval saabusid kaks tšehhi- paar. Nad tunduvad sellised.. huvitavad. Tunnelid ja omapärased ehted ja rastad ja hääletasid ma ei mäleta kust siia.

Veel tuleb järjest tagasi Camp Future. Ehk siis otse Aafrikast. Alguses ma ei tahtnud sorkima minna, et palunpalunpalun ma tahan kõike teada, pilte näha, kõike kõike kõike, aga nüüd ma siiski otsustasin uurida. Mis ma teha saan, uudishimu sai võitu. Nad ei suuda muidugi kõike edasi anda mida nad kogesid, aga igakord kui ma kellegagi neist räägin siis ma saan hoopis uusi asju teada ja tahaks ainult veel ja veel ja veel ja veel

Olgu, aga tänaseks aitab küll.

Hugs'n'kisses

It always seems impossible until its done.- Nelson Mandela

Kummaline, kuidas siin olles, selles keskkonnas, maailm muudab oma mõõtmeid. Ühel hetkel tundub kõik nii väike ja lihtne ning teisel hetkel tundub, et globaalseid probleeme on nüüdseks nii palju, et isegi kui kõik inimesed korraga,ühes koos tegutseksid, ei suudaks me neid enam lahendada. Olles päevast päeva ümbritsetud sellise temaatikaga on võimatu sellest mitte mõelda ja mõjutatud olla.

See on kummaline, et enamikul inimestest pole aimugi, mis on 10.10.10 Global Work Party või Millenium Development Goals või mis on African Union ja nii edasi ja nii edasi. Vahepeal näib, et olen muutunud väikeseks aktivistiks, kel enam muud meeles ei mõlgu kui kekkond, make poverty history, Aafrika, India.. Ja nagu makiga kerib peas: mida ma veel teha saaksin
Keeruline on hoolida asjadest mida on nii raske muuta.

Olgu, mul on viimasel ajal jube tahtmine midagi kirjutada... ja nüüd ma kogemata kirjutan siia.

Igatahes, 10.10.10 toimub üle maailma erinevates paikades igasuguseid üritusi, kokku on see üks suur Global Work Party. See on mõeldud ülemaailmse poliitilise aktsioonina kliima soojenemise vastu. Kahjuks sõltub peaaegu kõik siin ilmas rohkem või vähem poliitikast ning ainus võimalus globaalsele soojenemisele pidur panna, on see, kui poliitikud lõpuks tööle hakkavad! Ja meie CICD's muidugi korraldame ka väikese ürituse. Loodame, et tuleb inimesi ja läheb korda.

Olgu, aitab nüüd keskkonnast.
Mis vahepeal toimunud on?
Lõpuks, lõpuks.. hilinemisega.. hakkab üks tiim otsapidi Aafrikasse projektidele liikuma. Malawi tiim on juba läinud, ainult üks neist on siin. Lisaks Malawi tiimile läks Malawisse veel Ester, kes on seal juba varem olnud. Kui ta Malawist tagasi tuli, oli ta juba pähe võtnud, et peab tagasi minema.. ja nüüd läkski. Ja Rogerio läks Taani, raha teenima ja läheb siis ka Malawisse.. Hüvastijätt oli ikka kummaline. Nii veider, et neid enam siin ei ole.. algusest peale on Rogerio dining hallis istunud ja nüüd tühjus. Ja Joe andis mulle veel enne ära minekut midagi mälestuseks.. nagu me ei näekski enam.
Mosambiigi tiim läheb teisipäeval, kui ma ei eksi, ja siis on ilmselt rohkem pisaraid. Üks parim seltskond siin meie arvates.
Goodbye Party oli.. esmaspäeval.. vist. Oli tore. Laulsime esimest korda koos- oli natuke disaster.
Ahjaa, open weekend oli ka! Käisime Hull'is sõpradel külas. Oli.. unustamatu oleks ehk hea sõna. Pikemat peatumist see ei vaja :)

Muidu oleme mõlemad natuke tõbised, aga elus.

Kallid musid kõikidele, kes silma peal hoiavad me tegemistel ;)

Amigos que eu não esqueço, nem deixo pra depois..

Everyday, everywhere, people are so alive!

Pühapäeval, 19.september, oli Newcastle'is üritus/ maraton nimega Great North Run.(pilt) Kuna tegime seal tegelikult tööd, siis ma palju Newcastle'it ei näinud. Selle põhjal mida nägin, võin öelda, et tahan sinna veel minna. Kesklinn tundus väga tore ja ahvatlev.
Mis töösse puutub siis.. paar väsitavat tundi ja samas oli fun ka.
Inimesed on kummalised ja isekad peab ikka ütlema. Meie tööks oli koguda kokku kõik riided mis inimesed maratoni alguses vedelema jätavad. Kuna sel aastal oli osavõtjaid 54 000 siis kõik riided mis maha visatakse sinna ka jäävad. Meie pidime selle eest hoolt kandma, et ala oleks riietest puhas. 8 tonni riideid. See on lihtsalt uskumatu. Enamus riided on firmakad (Nike, Adidas jne jne jne)ja pooled neist paar korda kantud. Selle raha eest, mis inimesed siinkandis riietele kulutavad võiks ilmselt päris mitu riiki Aafrikas üles ehitada.
Anni on praegu Durhamis. See on hea. Ta tahtis sinna minna ja seal on nö fixed money. Kindel palk. Ma sain teada, et üsna Durhami lähedal on Sigatüüka loss (Harry Potter, mu lemmmmmmik) ja ma lähen seda 100% kindlalt vaatama... kunagi.
Mis veel?
Aeg möödub kuidagi nii.. imelikult. Alles oli nagu 2.sept ja nüüd juba 21. Millal see juhtus? Palju on tehtud vahepeal, aga ei oskagi midagi välja tuua.
Täna magasin esimest korda sisse. Nii imelik- siin keegi õpetajatest isegi ei küsi, et mis juhtus. Ikka tuleb ette ju.
Open weekend is coming. On vaja šopata ja peole minna. Ja mina pean helistama me Zimbabwe sõpradele ning küsima, kas neil oleks võimalik 12 välismaalast majutada. How nice.

Muuseas, tervitaks oma endisi klassiõdesid! Welcome to UK ja olete alati mulle külla oodatud muidugi ka!

Okei, tänaseks aitab, varsti jälle.

Karmen.

Ahjaaa, varsti saab pilte. Ma loodan.

young and restless

mu kallitele vanematele.. pole ju nii hull?

Young blood!

80's PARTY!




Update. Mis vahepeal toimunud. Olen endiselt promotionis ja millegipärast Eestlased ei ole väga hea vabatahtlikumaterjal või mis? Mis teil viga on?

Üks õhtu läksin siis rõõmsalt oma tuba ja järsku vaatan: Nuno, Helio ja Rogerio seisavad patjade ja tekkidega ukse taga. Mis siis ikka. Astun mina tuppa sisse, Annit ei olnud. Läksime siis kõik rõõmsalt tuttu ära. Kui Anni lõpuks tuli, siis ta oli veits šokis.

Üks õhtu oli meil 80's party. Tegime speeddatingut ja saime üksteisele salasõnumeid saata. Speeddateing käis: Ühes reas istuvad naised, teises mehed- üksteise vastas. Aega on 2 minutit ja siis peavad naised edasi liikuma. Oma uue paarilisega räägid veel 2 minutit ja siis edasi. Trikk seisneb selles, et peale 2 minutit juttu tuleb oma paarilisele vms midagi iseloomustavat selja peale kirjutada(selja peale oli kleebitud paber). Väga hea seltskondlik mäng pluss pärast on hea olla, kui loed toredaid asju, mis sinu kohta on kirjutatud.

Uh, ma ei jaksa praegu kirjutada. Hiljem.

Karmen.

Btw. Mul on uus soeng, aga ma ei saa pilti panna sest... mul pole ühtegi normaalset pilti.

Rotten apples.

Josega. African Night

Laupäev ja 4.september.
Kuna minust on saanud nüüd half-yuppie ja istun õndsalt päevad läbi kontoris, siis ilmselt leiate minu postitusi siit rohkem kui Anni.

Kontoritööl on mitmed plussid- esiteks ei ole siin proxyt ning lõpuks saand ma muusikat alla laadida (Nirvana- Man who sold the world just praegu mu meeli lõõgastamas- nii tore), teiseks on siin nö kindel “palk“. Muidugi kui ma head tööd ei tee ja “ülemustele“ ei meeldi siis kauaks ma siia ei jää. Eks näis, mis saab.
Anni oli eile laos ja tegi meestele 10:0 silmad ette. Täna aga jälle leafletleaflet.
Homme veel ei tea mis teeme- töötame igatahes vabatahlikena.

Vahepeal on küll üsna masendav siin veebisaitidel inimestega suhelda. Paljud inimesed on endale pähe võtnud, et Aafrika on vaene ja ükskõik kui palju õndsad valged neid ka ei aitaks, paranemismärke ei ole ja ei tule ka. Väga kerge on niimoodi mõelda ja siis rahuliku südametunnistusega oma toidujääke minema visata, mõtlemata sellele, et Eestis saab kodutu ka päevas rohkem süüa kui mõnes Aafrika piirkonnas lapsed nädala jooksul. Jah, ma olen otsustanud, et ma päästan maailma .. pean lihtsalt hea plaani välja mõtlema.

Mis siin veel uudist. Anni unustas kirjutada meie seiklustest Ghost house’is. Teisipäeval siis täpsemalt tekkis meil arutelu spiritismi, vaimude ja tulnukate ning muu taolise ümber. Ühtetele on selline teema tõsine ja natuke kõhe, teistele pigem nali ja mäng- kui nii saab öelda. Kuna midagi tarka teha ei olnud ja ees ootas study day (ehk no work) ja Jose, kes oli viimaseid päevi meie hulgas, tahtis, siis otsustasime Ghost house’i sisse murda ja seal väikese sleepoveri teha. Ghost house on tühi maja kooliterritooriumil, mis on kola täis, mis on lukus ning millega kõrval tänavavalgusti alati vilgub.
Mõeldud-tehtud. Ainus aken, mis avanes, oli muidugi vetsuaken. Ronisime siis sisse ja vaatasime ringi. Üldiselt oli kõik kola täis, kuid üks ruum oli nagu korras klassiruum. Keegi teadis, et üks ruum on veel kolast tühi ning seal saame magada. Tühjas ruumis olid isegi mõned madratsid ja seal sees lendas lind. Panime asjad maha ja läksime majja luurele. Tegime mõned ghostpildid, mida ma tahaksin Rogeriolt kätte saada, kuid ta ei taha neid mulle anda.
Veel! Sel ööl leidis aset, ma usun, minu esimene uneskõndimine. Hommikul ma rääkisin Annile ja Vivienile, et nägin unes kuidas ma seal majas ringi jalutasin/hõljusin/whatever. Ütlesin veel, et ma ei saa aru, milleks nii mõttetu unenägu, sest midagi ei juhtunud. Hommikul Rogerio ütles mulle, et ma olen ikka tõsiselt julge. Ma ei saanud aru millest ta räägib.. ja siis tuli välja, et ma olin öösel lihtsalt üksi ma ei tea kuhu kõndinud. Väga haige. Ma ei tea, et ma kunagi varem oleks unes kõndinud või rääkinud või mida iganes.
Samas ma ei ole ainus.. Nuno seletab koguaeg läbi une midagi. Vahepeal portugali vahepeal inglise keeles.
Ja meie sõber Boyko- huuh- ta oli öösel majast välja kõndinud ja muru peale magama läinud.

Koolielust veel nii palju, et osa meie kallist GAIA tiimist saab nüüd DI’ks. See tähendab, et nad kolivad praegu viiekesi Mosambiigi buildingusse. Samas kui meie hoone alumine korrus on okupeeritud DI’de poolt, kes peaksid septembris Aafrikasse ja Indiasse projektidele minema.

Selgitus (kuna ma ei tea, kas keegi aru ka saab millest me siin kirjutame)
GAIA team- sinna kuuluvad kõik, kes teenivas scolarship raha. Näiteks praegu on Gaia tiimis nii september team kui november team. September team lõpetab Gaia- ehk neil on raha koos.
DI- kui Gaia läbitud ja raha koos, siis algab DI course, ehk siis tegelik koolitus ja treening jne, et projektile minna.
… ma ei oska väga palju paremini selgitada.

Igatahes Jose on nüüd läinud ning ta hakkab tegema midagi, mida ma never oodata poleks osanud. Nimelt temast saab ülikooli õppejõud. Naljakas, ta oli üks kõige energilisematest ja lapsemeelsematest, kes alati korraldas midagi..
Aga siin alati keegi tuleb ja keegi läheb ja nii see lihtsalt on.
Täna õhtul 80’s party. Pean endale kingad leidma.

Karmen.

Tegusad .

Esmaspäev: Kui aus olla siis ma ei mäleta sellest päevast absoluutselt mitte midagi peale selle , et ma leafletsin ja ilmselgelt olin mul hiljem peal tohtu väsimus.
Teisipäev:Hommik algas sellega , et ma olin murest murtud kuidas ma taas leaflete jagan.Aga bussi astudes silmasin ma meie rõõmsat kaasmaalast Raiti, kes tegi ettepaneku , et vahedada meie tööpäevad.Otseloomulikult olin ma nõus.Kuigi ma ei olnud kindel kas see just kõige parem mõte on .
Igatahes ma jõudsin oma kohta.Esimene tund oli edukas .Kogusin 7 naela.Peale seda tuli mitmetunnine tühimik.Peas käsi ainult üks mõte : Hey,to you want support volunteers in africa and india?Ühesõnaga mingi hetk ma sain aru , et tuleb teha paus.Kohtusin ühe minu isikliku lemmiku Ilonaga .Tegime väikse lõuna ja külastasime 2 muuseumit . hiljem jaluastin veel väheke ringi.Ja alustasin lõpuks oma fundraisingua taas.Mitte midagi pm mittu tundi ja aju oli juba alla andmas . Kuskil tund enne lõpu kohtasin Travist ja Heljot ning nad selgitasid mulle fakti, et ei ole mõtet minna ainult vanade inimeste juurde.Lõpuks ma kogusin oma esimesed 19 naela .
Vahelduseks oli see suhtelislt huvitav kogemus.
Kolmapäev :Study day.Ma keskendusin terve päev oma taskidele.Karmen lucky basterd oli kõik oma taskid ära teinud ja seega sai natuke lõõgastuda.Õhtul oli meil African night .Kõigile tehti imekaunid maalingud ,ning seejärel tantsisime ümber lõke ja nautisme kaunist suveõhtut.
Neljapäev:Minu töölauaks oli taas leaflet.Esimet korda sain ka mina olla nö õpetaja.Õpetasin meie uuele hungarlasele Balazs'ile kuidas olla väga mahe leafletija.Õhtul toimus meil lake juures väike ärasaatmis pidu( või rohkem nagu munasöömis kogunemine vm.).Kahjuks lahkub meie hulgast Jose.

Anni

It takes a joyful sound to make a world go round.

Long time no see. Pole ammu midagi kirjutanud, sest.. kiire on. Kirjutada oleks muidugi nii mõndagi. Pildid varastasin Catalt, kes hoiatas mind kohe alguses, et ma ei kasutaks neid kusagil peale facebooki. Uuups.
Pildid on pärit eelmisest kolmapäevast. Meil oli study day ja külastasime the Deep'i. See on muuseum kaladest ja erinevatest mereloomadest. Muuseum on seest nagu tunnel ümber üsna suure akvaariumi vms. Minu jaoks suure. See oli huvitav, palju oli näha, aga raske on nii palju informatsiooni korraga hoomata. MUIDUGI saime kaasa mingid lehekesed, mille oleks pidanud ära täitma (sest see oli siiski õppeprogrammi osa), kuid üsna kiirelt viskasin lehekese kotti ja läksin haisid uudistama.

Sama päeva hommikul oli meil tegelikult mingisugune spordiüritus pluss banana split day. Kuigi öeldi, et see pole õige banana split, siis see oli ikka mahe küll.

Neljapäeval.. uhuhuu, ma ei mäleta, mis me tegime. Iga päev toimub siin midagi. Igatahes. Reedel läksime välja. See oli korralik seiklus. Kõigepealt olime terve päev tööl. Siis sõime ja alles siis saime pessu. Lõpuks oli kell vist pool üheksa kui me saime liikuma hakata. Muidugi me ei teadnud kuidas me linna saame ega ka seda kuidas tagasi. Läksime bussipeatusesse ja otsustasime hääletada .. ja kui peale ei saa siis bussile. Saime ikka peale. Valge kaubik, kus taga istekohti ei olnud. Peale meie ( Nuno, Travis, Anni, Mina) oli taga veel üks pliit ja üks pesumasin. Autojuhid olid kaks mustanahalist meest- selgus, et Zimbabwest. Paarsada meetrit enne bensiinijaama sai neil kütus otsa ja me peatusime tee ääres. Kuigi autojuhid väitsid, et nad on Hullist pärit, ei teadnud nad kus asub lähib bensiinijaam kui linna sisse sõidada. Nii. Juhid jooksid kanistriga bensiini tooma ja meie ootasime. Nunoütles välja selle mida kõik peale minu mõtlesin. Väga kahtlased juhid, kahtlase autoga ja pliidi, pesumasinaga... jätsid meid auto juurde(mida nad muidugi ei lukustanud) ootama. Tekkis kahtlus, et tegu on varastatud autoga.
Kui sõit jätkus ei läinud asjad taaskord plaanipäraselt. Kui küsisime, kas nad saaksid meid kesklinnas maha panna, ei saanud me muidugi oodatud vastust. Nad tahtsid ühe sõbraga kokku saada ja pärast korraks teise sõbra poolt läbi hüpata.. me ei julgenud vastu ka vaielda.
Lõpuks leidsime ennast majast, kus valitses korralik peomeeleolu ja umbes 5 mustanahalist naist istusid lauaümber ning veetsid aega, et edasi klubisse minna. Peale meie autojuhtide oli seal veel 2-3 meest. Meie neljakesi olime ainukesed valged. Kõik olid pärit erinevatest riikidest Aafrikas (Zimbabwe, Kongo, Kenya.. Zambia?) Kohe pakuti meile süüa juua ja võeti meid VÄGA sõbralikult vastu. Meie autojuhid ütlesid, et neil on paar asjaajamist ja jätsid meid sinna võõrasse majja. Mis siis ikka.. rääkisime juttu ja nautisime õhtut. Saime nii mõndagi uut teada Aafrika kohta ning ka Hulli kohaliku elu kohta. Kuigi alguses planeerisime minna Sugar Milli, mis on siin vist kõige presdiižem klubi, siis lõpuks läksime hoopis Lizard lounge'i.. esiteks see oli tasuta ja teiseks meie uued sõbrad/sõbrannad suundusid sinna. Lõpuks kui peokoht kinni pandi läksime taksoga tagasi CICDsse ja hiilisime oma tubadesse. Vahetasime uute sõpradega kontaktid ja kõik lõppes hästi.

Ülejäänud nädalavahetuse puhkasime. Kunagi May team on läks Taani, siis on kool nii tühi. DI'd, kes nüüd paari nädala pärast Aafrikasse lähevad,rabavad tööd teha.
Mina sain endale ka uue töö. Nimelt olen nüüd promotion office'is. Eks näis kuidas sellega hakkama saan. Algus küll väga paljulubav pole... aga väidetavalt on see alati nii.

Pühapäeval oli meil make-up party. Kõigpealt tegime poistele ilusa meigi ja siis nemad meile. Disaster. Aga tore õhtu oli tantsisime ja laulsime ja saatsime Hei-Jin'i (pole aimugi kuidas seda nime kirjutada). Ta oli vabatahtlik Indias ning läks nüüd tagasi koju Koreasse. Kuigi ma isiklikult ei tundnud teda väga hästi oli ikka kahju. Siin vahetuvad inimesed koguaeg. Viimaste nädalate jooksul on nii palju ära läinud. Kui nüüd DI'd ka ära lähevad on siin päris tühi. Selle eest tulevad aga uued peale. Paar päeva tagasi liitus meie tiimiga üks poiss Ungarist. Tal on rastad ja ta on vaikne.. ja ta kuulab metalit. That's it... ei tea rohkem praegu.

Mmm, jah.
Üritan nüüd tihedamini uuendada ka seda siin. Kontoris on kiirem internet ja proxy on maha murtud- mis tähendab, et saan lõpks muusikat tõmmata!!!!

Karmen

Chasing Toads and smth

See nädal on minu jaoks hea nädal olnud. Pühapäeval olime laos ja sain endale tööks uue koti. Esmaspäev oli pikk tööpäev Grimsbys. Teisipäev oli lühem ja käisin ühes pargis, mis oli täpselt nagu filmis.. selline mõnus. Kolmapäeval oli study day. Study day oli teistsugune kui tavaliselt, kuna käisime Toadse otsimas. Terve GAIA tiim jagati kolmeks ja iga väike tiim pidi leidma 14 värvitud konna. Tõestamaks, et me ikka käisime, pidime iga konna juures pildi tegema, kus kõik tiimi liikmed peal on. Selleks, et pilte oleks huvitav pärast vaadata, pidid kõik mingid kostüümid vms selga tõmbama. Põhimõtteliselt kamp rahvusvahelisi hulle linnas konnasid otsimas. Was nice.
Neljapäev oli hea tööpäev, lõpetasin varem ja sain Beverley kesklinna külastada. Ostsin mp3 endale, jeii. Nüüd on palju parem tööd ka teha. Päev korda läinud. Reedel oli jube vihm ja nagu tellituna saime me esimest korda kuu aja jooksul aias töötada.. mis on lebo. Täna olime Bridlingtonis. Ostsin skypephone'i lõpuks, käisin rannas ja linnas ja kõik super. Lisaks avati ka mu eesti nr taas. Hea on ka see, et mu töö kannab vilja väheke ja olen päris palju kotte saanud sel nädalal. Kokkuvõttes, kõik hea :)

Karmen

Anni Open Weekend in da ....Winestead Hall - Hull

Minu open weekend algas väga tegusalt.Laupäeva hommikul Store's.Kuid kui aus olla siis mul polnud selle vastu midagi , et ma töötasin laupäeval.Sain vähemalt oma staatust upidada 9%.Kuigi see on ikkagi kõige madalam.Siis ma annan oma parima , et see tõuseks .Ühesõnaga päris paljud läksid Brilingtoni(ma ei ole päris kindel kuidas selle linna nimi on aga jah midagi sellist peaks olema.),ma otsutsain sinna mitte minna , kuna mul oli ainult 10 naela ja kui sa tahad open weekendile minna siis , kui täiesti aus olla siis ega sa eriti puhata ikka ei saa ja mina olen suhteliselt väsinud leafletimiset(see siis nagu niiöelda väikest viisi postiljoni moodi töö).Igatahes, siis ma veetsin terve päeva stores capsacki tehes ja värvides.Õhtuks olin ma oma meele kindalks seadnud , et ma ei lahku siit.Korraks tuli isegi masendus peale , kui mõelda , et teised said siit kohast eemale , ja natuke ka peole minna.
Õhtul vaatasime Sherlock Holme'se kõige uuemast filmi.Väga hea film , soovitan soojalt . Kaadris ja erinevad dialoogid oli super.
Pühapäeva hommikul otsutasime minna ( mina ja diana) Hulli.Kuna ainuke auto , mis siit Cicd'i läks oli täis ja mul oli ainult 10 naela , siis otsutasime minna häälega .Doran viis meid suurele teele välja ja seal see algas .Algul me polnud 100% kindlad kas minna häälega aga kui me avastime , et bussini on pooltundi aega siis saime oma otsuses kindlaks .
Hull'i saamine ei osutanud raskeks.Kuna inglased on kohati nii sõbralikud , siis autojuht , kes meid peale võttis viis meid otse kaubamaja ette(peale seda kui ta oli meile selatanud kus asuvad kõige odvamad asjad.)Hull on imeilus linn, vähemlat vana linn on kaunis, arhitektuur on väga väga väga ilus.Kirikud,muuseumid jne .
Läksime rõõmsalt poodidesse ja otsustasime Dianaga , et läheme lahku.Peale mõnusat 30 minutit shoppamist .Kuulen oma telefoni ja Diana väga väga erutatud häält,et kas ma saaan kohe poest välja tulla jne.Ma mõtlein , oma peas , et ta on vahistatud vm ( muidugi ma ei mõelnud küll miks aga ... see oli mu esimene idee.).Kui ma sinna jõudsin sain teada , et ta onj kaouatnud oma 30 naela , mille ta oli ka laenanud .See viis tuju väheke alla .Aga see ei seganud meie shoppinguid Primargis(Odavaim pood ever.).Ma sain endale 10 naela eest mantli,kleidi,kaelakee,sukad,tsärgi,pesu.Nii , et vb see annab aimu kui odav see pood on . Peale rõõmsat shopinut hakkasime tagasi hääletama .Või kui aus olla siis kõndima linnast välja , et saaks hääletama hakata.Igatahes tuli välja , et me pidime kõndima kuskil 5 miili , et jõuda linnast välja ,või isegi rohkem . Peale oma metsiukt rännakut jõudisme õnneliuna tagasi Cicd'isse.
Ja vot täpselt nii meelierutav oligi minu Open Weekend.Loodan , et järgmisel ma siiski lähen kuskile , et saaks minna kuskile peole ja tantsima . Vahepeal oleks nii hea puhat sellest argipäeva elust siin ja näha ka teisi inimesi.

Anni
Kahjuks ei oma ma pilte oma ülipõnevast open weekendist .

Open weekend: Spurn Point

Esmaspäev
2. august 2010 ja täis on saanud terve kuu!
Seljataga on meie esimene open weekend. Open weekend on ainus aeg, mil võid minna kuhu tahad ja teha mida tahad. Üldiselt peame ikka oma tegudest siin aru andma.
Reede on täis tööpäev. Kui Eestis algab nädalavahetus reedel siis Inglismaal üldiselt.. ma ei tea.CICD's igatahes mitte. Open weekend algab reedel peale tööd. Mina ja Anni otsustasime ka laupäeval tööl olla.. eelkõige sellepärast, et me tulime siia hiljem kui teised ja meil on tarvis rahakest teenida.
Laupäeval siis olime kõigepealt laos ja tegime .. capsack'e ? Ausaltöeldes mul pole aimugi kuidas seda inglise keeles kirjutada ja veel vähem mis sõna see üldse eesti keeles on. Põhimõtteliselt on see raske töö! Mina pidin lõunat valmistama ja juhuslikult on laupäevad taimetoidupäevad, mis tähendab, et lõuna ei tohi liha sisaldada. Äärmiselt juhul natuke kala, aga pigem mitte. Vaaritasime juurikaid ning kätte jõudis paljudele kokkadele siin juba tuttav mure- tundus, et toitu ei jätku. Siin on see päris suur probleem, kuna paljud pole harjunud üldse süüa tegema, veelvähem siis 40 inimesele. Aga toidust siiski jätkus ja kõik oli korras. Varastasime laost natuke ehteid ka endale. Üldiselt on laos palju uusi ja korralikke erinevate firmade asju, aga otseloomulikult neid võtta ei tohi. Vahetevahel keegi siiski midagi võtab, sest maailmapäästjad nagu me oleme- ei ole ju mõtet poest sama asja osta, mis sul tegelikult laos vedeleb. Igatahes need ehted oleksid niikuinii bric-a-braci seisma jäänud, nii et mis siis ikka. Jah. Olgu. Peale seda siis pakkisin mina bric-a-bracis raamatuid koos uue GAIAga, Marcoga. Terve päeva planeerisime tegelikult õhtut. Tahtsime minna Bridlingtoni. See on üsna ilus linn ja turistidele hea koht niisama tsillimiseks. Kuigi plaanid olid tehtud siis, nagu siin ikka kombeks, need muutusid. Lõpuks võtsime hoopis jalgratastega ette teekonna Spurn pointi. Sõit polnud pikk, aga kui pole ikka harjunud sõitma siis pole. Läksime kuuekesi: Mina, Veronica, Plamen, Travis, Eric ja Atanas. Ilmselgelt need nimed teile midagi ei ütle. Kunagi peaksin meie tiimi ja üldse siinsete kohta mingit iseloomustused vist kirjutama, siis oleks kergem aru saada kellest jutt vms. Igatahes. Spurn point on superilus koht. Spurn point asub Humber jõe ja Põhjamere vahel. Nii et kui jalgrattaga majakani sõita siis ühelt poolt on näha Humber(jõgi) ja Grimsby linnatuled ning teisel pool Põhjameri. Tee peal muidugi läksid kummid tühjaks ja kes teab mis veel takistusi, nagu ikka. Lõpuks leidsime koha, kus teoreetiliselt polnud küll telkimiskohti ette nähtud aga praktikas oli see vist ainus koht, kus telkimine keelatud polnud. Kohalik majakavaht jättis meile kruusi nurgale, et me ikka õigesse kohta läheksime. Jõudsime kohale vist kunagi kümme läbi. Pimedas pole üldse tore liivas sõita. Võib kukkuda.. ja oma uue koti ribadeks tõmmata. Mis juhtus minuga. Niiet enam ei ole meil Anniga ühesugused kotid, kuna minu koti sang on vaevu, vaevu koti küljes. Mis siin ikka. Kuna mina otsustasin tripiga liituda viimasel minutil, siis muidugi ei olnud mul kaasas süüa ega juua ega muid luksustarbeid. Ja mul polnud neid ilmselgelt vajagi. Järgmisel päeval jõudsime tagasi ilusasti õhtusöögiajaks. Kõik ühes tükis ja rahul. Veendusin taaskord, et kuigi vahepeal tundub nagu Inglismaa oleks looduse poolest üsna igav ja põllune, siis tegelikult on siin palju palju palju näha.
Kohalikust elust nii palju, et minust on saanud šokolaadisõltlane. Ümberringi väetatakse põlde.. võite ettekujutada kui head lõhnad siin on. Ja nagu vanad olijad räägivad, siis see on alles algus. Sain teada, et kuigi televiisorist on kogu see ghettoteema väga mahe ja lahe jne, siis reaalselt on see suht hirmuäratav. Ja siinsed ehitajad on muidugi ka nagu filmides, oma kohatute kommentaaridega. Kõigi staatused on muidugi väga madalad jne jne jne. Jah, mul kadus mõte ära. Olgu. Anni kirjutab ka varsti oma seiklustest- ta hääletas esimest korda siin.


Karmen

GAIA FOREVER

Sooooo..
Täna on järjekordne study day. Kirjutan lühidalt mis vahepeal siin toimunud on, kuid pean tunnistama, et ajataju on täielikult kadunud. Ma tean, et täna on neljapäev ja varsti on käes august, kuid millal me siin midagi teinud oleme? Eii tea enam.
Kunagi eelmine nädal.. pakuks, et laupäeval(?) oli meil karaokeõhtu. See oli ..jah.. fun. Istusin rahulikult oma toolis, lükkasin kõik duetipakkumised tagasi, kui järsku kuulsin kuidas kõik plaksutavad ja minu nime karjuvad. Pidin ilmselgelt laulma minema. Ilselgelt ei saanud ka Anni niisama nurgas istuda. Me oleme autos nii palju laulnud ja lolli mänginud, et kõik imestasid, miks me laulma ei taha minna. See selleks. Selgus, et CICD hümn ei olegi Leonard Cohen- Hallelujah vaid hooooopis M.J- We are the World. Ilus lõpetus õhtule.
Pühapäeval, nagu Anni juba kirjutas, käisime Travisega karnevalil. Alguses olin päris exited, sest noh, Viljandis ju FOLK käimas ja ma saan ka kuskile, mingile üritusele minna.. nagu asendusena või nii. Aga olgem ausad, see karneval oli jamajamajama. Ilmselt sellepärast, et see oli üks esimesi päevi. Homme esinevad meie DI'd seal mingi 5-6 korda trummide ja kitarri ja ma ei tea millega veel. Kahjuks ei ole meil ilmselt võimalik seda vaatama minna. Töö töö ja veelkord töö. Igatahes pilt mille lisasin on tehtud pühapäeval ja karnevali ajal. Tsillisime mööda linna niisama ringi, tegime põllu peal pilte ja leidsime hiiglasliku heinakuhja mida nimetame buildinguks. Maitsesin esimest korda ka inglise rahvustoitu fish and chips. Jah, kommenteerin ainult nii palju, et teinekord pean mingi uhke restorani vist otsima, sest kiirtoiduna on see küll suht jama.Ülirasvane kraam.
Tegemist on palju. Peale igapäevase töö on ka erinevad presentatsioonid jne. Praegu peaksin esitama oma self-development essay, aga jah, ma pole veel alustanud. Pidin eile alustama, kuid keegi pakkus, et võiks hoopis mingit mängu mängida... ja nii see läks. Pärast läksin veel bongosid mängima ka ja enne kui arugi sain olin omadega läbi.
Loeng hakkas, got to go.
Hiljem veel miskit.. võib-olla

Karmen

Winestead Hall/ Wintersea

Täna oli üks neist vähestest päevadest, kus meil on võimalus magada .Seega oli täna pühapäev.Tavalislt tähendab see puhkepäeva.Minu jaoks oli see minu esimene päev store's.Store on koht,kuhu tulevad kõik meie kogutud riided.Tunne on selline nagu oleks elu suures kaltsukas,kus on päris päris palju mahedaid riideid ja jalanõusid.Kahjuks ei või me sealt midagi võtta ilma küsimata.Igatahes ,töö seal on raske .
Karmen otsustas , et ta tahab puhata.Ja võtis ette teekonna Wintersea'sse.Wintersea on meie elupaigast kuskil 7km kaugusel.Igatahes ma ei kujuta ette kuidas ta päev on läinud kuna ta pole sealt veel tagasi jõudnud .Ilmselt naudib seda armast väikest linna ,mis asub põhjamere ääres(kui ma olen asjast õigesti aru saanud).
Vahepeal ei ole vist midagi väga silma paistvat meiega juhtunud .Jagame igapäev rõõmsalt oma lendlehti.Jalad on ilusasti vilis ja katki.Aga ei kurda.
Eile oli meil Infopäev,mis inspireeris mind veelgi rohkem siin olmema.Huvitav oli kuulata teiste kogemusi.Ma aravn , et ma isegi ei suuda ettekujutada , kuidas see kogemus kogu mu maailma vaadet muudab .

Anni.

Väike video , mille pani kokku meie rõõmus tiimi kaaslane Plamen .Siuke elu meil siis siin ongi .

Grimsby

Annit taheti täna tappa.. aga muidu on kõik korras :)

Panen kirja kõik mis meelde ja pähe tuleb, ilmselt kõike õigesti enam ei mäleta, aga te ei tea ju niikuinii.
Hommikul sõitsime rõõmsalt Grimsbysse, kuhu saamiseks tuleb ületada Humber Bridge.Ehk siis tsiteerides vikipeediat: The Humber Bridge is the fifth-largest single-span suspension bridge in the world, near Kingston upon Hull in England.
Üldiselt, tavalise ilmaga, näeb vesi selle all välja nagu muda.. aga see selleks. Minu area oli täna mere ääres. Anni sattus aga getosse. Nagu ma aru sain oli Anni päev... huvitav. Tööpäeva alguses ava üks mees ukse, olles ise punases naistepesus.( Ta olevad öelnud:"ma ootasin kedagi teist") .. olgu. Järgmisena nägi Anni kuidas mingi hullumeelsed getomehed mingi naise ust tagusid ja karjusid "come out bitch" jne jne jne. Anni otsustas selle ukse vahele jätta.. AGA kui mehed olid ära läinud palus majas olev naine Annit tunnistajaks. Anni seisis siis aias, ootas politseid, kuni nägi, et hullumeelsed saikomehed tulid tagasi. Anni jooksis minema. Natuke aega hiljem kõnetas Annit miskisugune badboy. Jutt jutuks, aga politsei arreteeris eelmainitud noormehe enam-vähem poole jutu pealt. Gettholife..
Mina samal ajal nautisin hoopis teistsugust õhkkonda. Minu area oli täna mere ja kesklinna vahel. Käisin mere ääres, tegin tööd ja poes käisin ka. Pole pooltki nii huvitav.
Eile käisime šoppamas.. jah. Meie teed viisid lahku.. kahjuks ilmselgelt, kuna kui kohtusime olime kogemata samasugused kotid endale soetanud.
Mmm jah.. kokkuvõttes mul läks meelest ära mida ma tegelikult kirjutada tahtsin. Nevermind.. teine kord :)

Karmen

November team 2010

Bubble pop

Eile sai 2 nädalat hetkest mil saabusime Winstead Hall'i, CICD'sse. See on see koht mida nüüd kutsume juba koduks.
Igapäevaseks tööks on saanud leafleting, mis on põhimõtteliselt rämpsposti postkastidesse toppimine.. kuid meie jaoks see muidugi rämps ei ole. Meie jaoks on see elatusallikas, stipendium, mida iganes. Sellega teenime välja oma öömaja ja toidu. Päevas 1000 lehte välja jagada pole sugugi parim tulemus. Täna näiteks oli üldse üks halvimaid päevi. 500-600 lehekest. Rikkad inimesed võrdub meie jaoks suured majad ja suured aiad, ehk lisatöö ja ajaraisk.
Kahe nädalaga oleme harjunud siinse eluoluga, mis tähendab, et igaühel on oma kohustused ja vaba aeg on harv nähtus. Eelkõige sellepärast, et otsustasime liituda jooga ja veel mõne lisakursusega. Kiired ajad, aga ei kurda.
Kliima on siin hoopis midagi muud kui Eestis .. nagu me kuulnud oleme. Tavaline on see, et hommikul sajab, paneme paksud riided selga ja siis päeval sureme palavuse käes. Üldiselt temperatuur üle 22 kraadi vist ei küündi siin, kuid külma üle ei saaks kurta.
Kolmapäevad on saanud ujumispäevadeks..siiani, ning nendega kaasneb ikka saun ja päikeseloojangu vaatamine põhjamere ääres. Head ajad :)
Seltskond on siin otseloomulikult mitmekesine. Kõrvallauda vaadates näeme kampa, mis koosneb Ungari, Brasiilia, Jaapani, Argentiina, Eesti, Portugali ja Poola kodanikest. Muidugi on rahvast veel kõikjalt, kuid paljud magavad juba.
Homme on pühapäev ehk meie ainus vaba päev nädalas. Läheme Hull'i, teeme väikese ostlemise. Eelmine nädal samamoodi.
Adjöö Amigos,

Karmen ja Anni




Ps! Chicas Locas pole meie endi kummaline vaimusünnitus, vaid see nimi pandi meile siin.. meie kullakallite tiimikaaslaste poolt (see oli ainus, mis me nende jutust aru saime)